life is weird

Mu fabulous kampsun ja Bonni tagaplaanil seksikalt istumas ja BATMAAAN!

 Kui mul viimase postituse kirjutamise päeval ema külas käis, siis kujunes sellest kerge Ülemiste Keskuse ralli, sest olin avastanud täiesti juhuslikult, et buss sõidab sinna mu maja eest. Kogu rallilt sain ma omale ühe asja - kampsuni. See pole lihtsalt kampsun, oh ei. See on KÕIGE suurem, KÕIGE soojem, KÕIGE pehmem ja KÕIGE nunnum asi üldse. Ma armusin sellesse kohe, kui seda silmasin. See oli minu jaoks armastus esimesest silmapilgust (ma ei tea kuidas see kampsuni jaoks oli, aga ma loodan, et ta arvab sama). Sellest kampsunist saab sügisel ja talvel mu parim sõber... ja noh, ilmselt ka kevadel, sest ma olen suur külmavares.
 Ema jäi meile ööseks ja läks järgmine hommik ära. Ema siia jäämise puhul on alati üks asi, mis meid kõiki siin nii rõõmsaks teeb - me ei pea ise nõusid pesema. Või õigemini peaksime, aga ema jõuab ise kuidagi salaja meist ette.
 Eilne päev oli minu jaoks küllaltki uimane, kuid õhtu oli sellest täiesti erinev. Kuidagi sai plaanitud kinno minekust Skypargi külastus. Kuna ma polnud seal varem käinud, siis tundus mõte mulle hea. Pean tunnistama, et alguses sinna jõudes kogu selle lastekarja nägemine oli kind of overwhelming (seal oli korraga mingi 3 või 4 laste sünnipäeva), aga ajapikku harjub kõigega. Meil oli seal härraga väga tore ja ma sain teada, et ma olen lauajalgpallis (is this what it's called?) küllalti osav.
 Peale tunde ringi kargamist otsustasime sööma minna. Valisime kohaks Tommi Grilli, kus me kenasti kõhud täis sõime. Mõnus õhtu oli. Polnud ammu midagi sellist teinud. Mulle meeldis väga.
 Täna ma veel ei tea mida teha. Pidin ühele härra pakile järgi minema, aga ma poLE VEEL MINGIT INFORMATSIOONI SAANUD, NII ET, härra. :) Ma tean, et sa loed seda. :):):)
  Thank you, come again.