Eile kogesin ma üle pika aja jälle paanikahoogu. Ma ausaltöeldes isegi ei tea miks ma sellest kirjutan, kui ma tahan seda unustada. Ehk on minus see lootus, et kui ma selle välja kirjutan ja sellest räägin, siis kaob see lõpuks mu peast. Ma loodan, et see kaob mu peast, sest terve tänase päeva on mul ääretult raske olnud olla. Meeleolu on väga rusuv ja energia on peaaegu et olematu. Süda valutab ja lihtsalt... oeh, rõve on olla.
Paanikahoog sai mul alguse vihapurskest. Kõik mu paanikahood saavad alguse vihapurskest. Ma olen vihane kas enda või kellegi teise peale, aga sealt see edasi läheb. Peale viha vajub peale ootamatult kurbuseloor, mis näib hiiglaslikuna ja selle alt ei paista pääsu olevat, sest ma ausõna üritasin vältida nutma hakkamist, mõeldes Pewdiepie Cat Mario videotele ja kõigele jaburale... see ei aita. Lõpuks hakkan ma nutma. Nutuhoog läheb nii käest ära, et ma kõõksun ja juba öögin järgmisel hetkel nutmisest. Ja see ei lõppe. Ma värisen ja hingeldan ja mu pisarnäärmed ei lõpeta vee tootmist. Niisiis ma hõõrun oma silmi, kuni need on juba valusad ja pisarad ei jää seisma. Mõtted ei jää seisma ning kõik läheb ainult hullemaks. Pääsu ei tundu olevat. Ma oleks justkui pandud väljapääsuta labürinti ja samal ajal kui ma üritan sealt pääseda, istuvad inimesed kõrgemal vaatetornides ja naeravad mu ürituste üle ellu jääda. See on piin. See on lõpuks juba valus. Mu pea hakkas kohutavalt valutama ja nutukraanid ei jäänud ikka kuidagi kinni. Ma võtsin valuvaigisteid ja peaaegu lämbusin, kui üritasin neile vett peale juua. Ma olin täiesti üksi. Jälle. Mul oli mu koer, aga mida tema teha oleks saanud? Ta hoidis mul terve see aeg pead süles ja üritas aegajalt minult salvrätte varastada. Ma armastan oma koera.
Lõpuks helistasin ma emale. Ta oli ilmselt magama minemas, sest kell oli palju. Ma kartsin helistada, aga ma kartsin veel rohkem, et see ei lõppegi. Ma ausaltöeldes ei teadnud mida teha. Mida sa teed kui sa üle keha värised, nutad kontrollimatult ja su hingamine ei jõua su hapnikuvajadusele järgi? Kiirabisse oleks olnud vast liiga dramaatiline helistada. Emale helistamine oli peaaegu sama hea, aga veidi vähem dramaatilisem. Ema rääkis minuga peaaegu tunni. Ma ei rahunenud küll täielikult ja mu hingamisrütm oli endiselt veidi korrast ära, aga see oli hulga parem, kui see mis enne seda oli. Paanikahoogu ajasid hullemaks ka mu paranoiad, mis end päeva jooksul kusjuures väga ei ilmutanudki... kui siis välja arvata see, et ma pesin nõusid samal ajal seljataha vaadates. Bonni haukus nii kella kümne aeg õhtul tühja koha peale. Bonni vaatab üldse väga tihti ärevalt tühja kohta ja justkui saadaks kedagi oma pilguga. Samas on mul paranoiad ja ma ei tea võib-olla üldse mida ma räägin, right? Aga need õhtused kolinad ei teinud mu elu absoluutselt kergemaks. Paanikahoole andis veel hoogu juurde meeletu hirm, et keegi nähtamatu teeb mu magamistoa ukse lahti. Mul on hea meel, et ema minuga rääkis ja et Bonni mul kaisus oli.
Niisiis. Praeguse seisuga lahistan jälle nutta. Või niisutan oma silmi. Embkumb. Ma tahan Kuusalukoju minna, aga ma ei saa enne kuhugi minna kui Robin siia tuleb (#ühevõtmekimbuprobleemid). Nii ma siin siis ootan. Ma pole veel ühtegi kõnet saanud ja mul pole õrna aimugi mis kellani ma ootama pean. Ma ei tea kas ma saan üldse täna minna või ma pean homseni ootama. Ma ei tea kas ma saan Bonni ka võtta või ei saa. Lühidalt: ma ei tea veel midagi.
Vabandan selle masendava ja pika postituse eest. Keegi ei pea seda lugema, aga ma pidin selle kirja panema postituse alguses mainitud põhjuste pärast.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar