Minu võrdlemisi kohutav päev algas tegelikult kell 3 öösel, kui ma sain midagi paanikahoo taolist. Mõned inimesed on põhjustega kursis, aga asi lõppes nii, et ema tegi mulle kakaod ja mässis mu tekkide sisse, et ma ei väriseks. Peale facebookis käimist rahunesin. Sain kõik vajaliku teada. Väga hea.
Hommikul kuskil kell 7.20 helistasin semule ja küsisin, kas oleks võimalik täna koos temaga autoga kooli minna ja seletasin ka kiirelt oma põhjuseid. Kuna ta ei osanud veel midagi tarka öelda, palusin tal tagasi helistada, kui midagi selgub. Mingi 15 minutit hiljem teatas mu isa, et nad lähevad juba autosse. Jooksin siis kahe kotiga ja võimalikult kiiresti mööda treppe alla ja läbi kraavi ja olin juba pmts auto kõrval kui otsustati mulle pmts keskmist sõrme näidata ja ikkagi ära sõita. Kes nii teeb?! Eriti närvi ajab veel see, et ta teadis mu põhjuseid miks mul nii parem oleks olnud. Aga ei.. lihtsalt nii. Seega terve päev ignosin. Põgenesin kohe tunni lõppedes ja läksin ära... ignoma. Sihitud suunad ja niisama üksi passimine - super. Never again? Tahaks loota.
Vene keele etteütlus, millel minu arust polnud vigagi - 2. Olen vaimustuses. Ilmselgelt.
Õnneks oli siiski paar asja ja inimest, tänu kellele ilmus mu näole ka naeratus. Suured tänud nende inimeste suunas. :) Ja kindlasti ka nende põhjuste suunas, miks meil täna kaheksas tund ära jäi. Ma olin äärmiselt õnnelik, et ei pidanud seal majas veel ühte tundi surema.
Nüüd ilmselt õpin ja homseks on umbes sama palju plaane kui mu toas hetkel inimesi - 1. Ja seegi plaan koosneb üksnes kooli ronimisest. Jama. Kuigi, mind kutsuti veel kuskile orienteeruma, aga ma olen kindel, et peale kooli on ainus koht, kuhu ma orienteeruda tahan, kodu.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar