Tavaline. Kõik. Nagu tavaliselt roomasin ma ka täna vastu tahtmist varahommikul voodist välja. Sättisin end kooli minekuks valmis nagu tavaliselt ja lõpuks jõudsin kooli nagu tavaliselt. Tavaline oli. Kahjuks. Ja nagu tavaliselt möödusid ka täna tunnid võideldes pooleldi ligi tikkuva unega ja üritusega midagi tunniteemast aru saada. Peale neljandat tundi hakkas mul lihtsalt paha. Niisiis kössitasin teistest suhteliselt eemal ja üritasin vaikselt oma jamaga tegeleda. Ja oi kui lõbus mul oli... Kusjuures ma isegi helistasin emale, et äkki ta oleks nii nunnu ja vabastaks mu kuidagi mingil põhjusel vähemalt kahest viimasest tunnist, või siis ühest. :D Naeris mu üle. Täiesti usutav, et see tundus naljana. Praegu muigan isegi, aga tol hetkel oli mul tõsi taga. Talumatu tavalisus ja siis see kuramuse külmkapp, kus sa terve päev istuma pead (jah, ma võrdlen kooli külmkapiga)... jätaks vahele. No ja siis kaheksas tund, kehaline. Kaalusin juba päris tõsiselt võimalust, et ma jätan selle tunni enda jaoks ära. Sest tegelikult peaksid olema praegu need tunnid, kus tehakse asju järgi. Nt murdmaa jne. Mul on kõik tehtud (no peale ujumise, aga see on teine teema) seega mul on ju iseenesest mõttetu seal ringi keksida. Võinohjah, mis iganes. Tundi ma igatahes lõpuks läksin ja kui soojendusvõimlemist tehti, siis hakkas õpetaja mingil põhjusel rääkima sellest kuidas me juba varsti peaksime emaks saama ja mis on veel imelikum, siis vaatas ta pmts terve selle jutu vältel mulle otsa ja seda juttu ei rääkind ta esimest korda ja ka siis vaadati mulle otsa. Näen ma siis tõesti välja nagu ma hakkaks iga hetk sünnitama? Oknorm. Selge. Normaalne. Las ta olla siis.
Koolist koju jõudes vajusin diivanile ja ei jaksanud ennast liigutada. Mingi 10 minutit istusin lihtsalt tühja. Kui vanemad juba koju jõudsid, siis otsustasin lõpuks magama minna. Panin veel äratuse isegi, et üles ärkaks normaalsel ajal ja jõuaks veel igast asju teha, aga lõpuks peksis mind ikkagi üles ema ja see oli ka mingi kell 10 läbi. Nojah. Minu äratus oli otsustanud helisemata jääda. Ei olnud ju üldse pahane. Mkm.
Homsest loodaks paremat, rohkemat. Ja neljapäev võiks tegelikult teistsuguseks kujuneda kui praegune plaan oleks. Mingistki positiivsuse süstist oleks meeletult abi praegu võinoh, rohkem küll homme. Sest kui ma olen pahur, võin ma olla õel ja mis kasu veel sellest oleks?
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar