reede, 24. veebruar 2012

too often, the only escape is sleep

 Pole väga jututuju. Olen täna kõigi vastu olnud kuri ja üleüldiselt vastik. Õnneks pole väga paljudega kokku puutunud. Pole mingit tuju midagi teha, midagi öelda ja üldse olla. Pole nagu midagi rohkem teha siin. Väga sinna nulli kisub jälle. Ja kuigi ma mainisin, et ma enam ei hala siin, teen ma seda ometigi. Ilmselt võtan ette oma suure kaustiku ja heietan paar palakest sellest eneselegi arusaamatust jurast, mis sees istub.
 Enesetunne on väga vilets. Tunne on selline nagu oleks iga hetk kokku kukkumas. Ülim nõrkus, pea käib piisavalt ringi ja jalgadel on võrdlemisi vilets püsida. Samas nagu ei huvita ka selline seisund.
 Thank you, come again.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar