häšššštääääg laifff iis guuuuud

meh

 Tunnen juba, et ma olen kohustatud siia igal õhtul midagi kirjutama või midagi lisama, sest muidu jääb mulle magama minnes mingi imelik tunne sisse närima. Ma ei tea kas see on hea või halb asi, but it's happening. 

 Vaatasin õhtul saadet "Su nägu kõlab tuttavalt". Peaaegu mitte ükski nägu ei kõlanud seekord tuttavalt. Getterit oli kurb vaadata, härra Normann nägi väga creepy välja, härra Oja... võttis mu sõnatuks ja mu lemmik... Evelin Võigemast... oehvõeh. Ma ei oskagi midagi öelda. Mingil põhjusel tahaksin ma kangesti seal saates kohtunik olla. Apparently meeldib mulle igasugu veidraid asju kommenteerida ja hinnata ning ma olevat selles ka päris terane. Või vähemalt mu ema ütles nii... khm.

 Köögis kasvavad pinged. Pean tegema nüüd midagi, mida ma varem ette isegi pole kujutanud - mõtlema karjäärile torumehena (tegelikult jah, naisena, aga see kõlab imelikult... torunaine. you see.). Neid kannatusi köögis on lihtsalt valus kuulata (jah, justnimelt kuulata, sest kui ma sinna lähen, siis valatakse kogu frustratsioon minu peal välja). 

 Sõin täna rämpstoitu ja üritasin mingit tuju tekitada. Kes oleks arvanud, et mingigi emotsioon jõuab minuni alles õhtul. Terve päev olin ma justkui... sarkastiline mölakas... iseendaga... sest ma ei lahkunud oma toast. Vau, ma teen end kurvaks.

 Homme teen oma trennikese ära ja siis... tõlgin? Lõpetage mu piinad juba. Ma ei ole horoskoopide tõlkija. Ma ei satu sellest vaimustusse ja see tundub mulle lihtsalt kuidagi tobe, et mingi kirjutis su elu kontrollib. Eelkõige tunnen, et olen tobedasse olukorda pandud, sest minu tõlketöö kiirest edenemisest oleneb mu tädi heatahtlikkus ja õnnelikkus. Ja kui tädi pole õnnelik, siis mingil põhjusel on see minu süü ja mulle ei meeldi kui miski on minu süü. Isegi miski nii tobe.

 Küünteblogi postitus läheb vist ka täna üles. Vist jah. 

 Thank you, come again.