"Why so swaggalicious? - because yolo!"

Kas ma olen vanem kui sünnitunnistusel seisab? Küsin seda endalt pidevalt, sest ma ei näe midagi võluvat selles, millega mu eakaaslased tegelevad. Pidev pidutsemine, alkoholi ületarvitamine, suitsetamine jne. Kas ma olen märkamatult sellest east välja kasvanud? Sest ma olen käinud nendel pidudel korduvalt, et leida sealt üles see miski, mis kõiki kärbsepaberi moel enda külge kleebib. Ma olen näinud ainult neid idiootseid ja uimaseid kärbseid, kes enam õieti liikuda ei saa. Minu jaoks on see kuidagi kurb vaatepilt. Ma näen enda ees fantaasiavaeseid inimesi, kes ei tea mida enda lõbustamiseks teha, peale joomise. Kui see pole kurb, siis ma ei tea mis see on.
 Ma kujutan ette kuidas mõni lugeja seda lugedes pead vangutab ja mõtleb, et "tegemist on idioodiga, kes elu ei mõista". Mulle on seda isegi öeldud, nii et ma tean, et keegi mõtleb nii. Ma olen tavaliselt vastanud, et: "Mis kuradi elu see on, kui sa sellest midagi ei mäleta?" Küsimusele küsimusega vastata on küll hirmus nõme, aga muud vastust ma välja võluda ei oska. See on justkui noorte eitusfaas. "Ei, mul on lõbus. Kõik on hästi." Eitusfaas, sest tegelikult ei pruugi kõik nii hästi olla ja siis tundub ainus loogiline seletus olevat joosta oma klaasikese kangema järele. Aga millal enne on probleemi vältimine kasu toonud? Ma saan aru, et praegu käivad ringi need YOLO värgid ja mõned inimesed võtavadki seda jumalast tõsiselt. "Ma suitsetan kanepit, sest fucking YOLO!" Ma olen sellest vääritimõistetud ütlusest ka varem rääkinud ja kohe päris pikalt. Seekord teen lühemalt: "Sa elad ainult korra, seega ürita oma elu mitte perse keerata ja midagi päriselt ka saavutada." Ja minu jaoks ei lähe saavutuse alla kirja 'pidu iga nädalavahetus'. I just can't see the point of it.
 Ma arvan, et mõned lugejad vangutavad endiselt pead ja mõned ei tea kuidas end tunda ja kindlasti on ka inimesed, kes ei vaevunudki seda teksti läbi lugema, kuigi ma üritasin lühidalt ja löövalt teha.
 Ma loodan, et mõned inimesed, kes vaevusid seda läbi lugema, mõistavad mind mingil määral nüüd paremini. Nojah, nüüd ma lihtsalt venitan seda teksti pikemaks... Vabandused. Ja ma loodan, et mulle andestatakse ka see kõige debiilsem pealkiri, mis ma eales millelegi andnud olen. Palun vabandust, inimsugu.
 Thank you, come again.