"Time doesn't exist, clocks exist."

Eilne õhtu osutus huvitavaks. Või siis ka mitte... Üksikasju siin ikkagi ma ei jagaks. :D

Tänane oli ka võrdlemisi ebahuvitav. Töllerdasin kodus ringi, korjasin oma toast mingit jama kokku ja hävitasin ära, muretsesin, naersin ema üle kui ta läbimärjana aiamaalt koju jõudis, käisin naabrite kiisule süüa andmas ja vaidlesin isaga. See vaidlus oli tase. Tema arust ei tohiks minuvanustel mingeid muresid olla nii, et kui mul kuidagi tujust ära nägu on, siis ta keelab selle ära (like wtf?! kuidas sa emotsioonid ära keelad?). See ajas mu naerma juba sellepärast, et kui mul on vääääga hea tuju ja ma keksin mööda korterit ringi seda välja näidates, siis käsib ta mul lõpetada, sest elu on tegelikult sitt ja kõik ümberringi olevad inimesed on pahad ja salakavalad. Sellises olukorras ei saa ma aru sellest, miks ma sellest positiivsusest, mis sellel hetkelgi aset leidis viimast võtta ei saa, sest kui maailm ongi nii kole ja paha, siis peakski ju positiivsuse endasse tõmbama ja selles täielikult elama. Wtf, ma ei saa enam ise ka millestki aru. :D Aga need kes kuidagi aru said, siis - good job! Pärast rääkis ta emale vapsjee, et ma olen temaga kuri ja midaiganes veel. Pole ma kuri midagi. Kui ainult siis kui minuga kuri ollakse ja mul on olemas põhjus kurjustamiseks. Vot sedasi.

Naabrite kiisu söötmine. Läksime emaga koos. See kiisu oli nii fcking armas, et me olime seal kuskil kolmveerand tundi ja ma lihtsalt pidin sellest kiisust pilte saama. Neid võib ka varsti näha. Tjah.

Praegu leidsin, et oleks hea idee väike makeover oma toale teha. Osta seinavärvi, kappide ja muu mööbliga võiks ka midagi ette võtta ja whoaaa. Mõte on mul iseenesest eelmisest suvest saadik, aga nüüd tahaks tõesti midagi ära teha juba. Nii palju tahaks siin muuta, aga juba mööbli ümbertõstmine pole võimalik. Kõik on lihtsalt nii omal kohal, et mujale poleks seda võimalik pannagi. Tõesti nõme olukord, aga küll ma midagi välja leiutan nagu alati.

Kohevarsti tulevad need lõpetamise pildid.

Thank you, come again.