Bätu tõi Rootsist palava ilma

Ilmselgelt olen tagasi. Sissekande üritaks kiirelt ära teha, sest enesetunne on lihtsalt kohutav. Hiljem peatun ka sellel teemal uuesti..

Teisipäeval ärkasin esimesel korral kella seitsme paiku, sest ema pidi veel tööle minema ja oli sellepärast hullus paanikas. Nojah, ja kui isa nägi, et ma olin väääga kurja näoga ärkvel, arvas ta, et oleks hea idee tulla minuga juttu rääkima. No ta sai kohe paraja karjumise minu poolt kaela ja lasi lõpuks mul rahulikult edasi magada ja järgmine kord ärkasin ma kolmveerand 12 ning jäin ka ärkvele. Kuna ma olin varem midagi juba natuke pakkinud, siis väga palju kotti lisada polnudki. Vajalikud riided olid seal olemas, natuke juhtmeid ja elektroonikat (nagu kaamera ja sirgendaja) oli vaja lisada. Peale pakkimist jäin pmts ema ootama ja sel ajal istusin MSNis. Kui ema tuli, siis pmts kohe läksin ka. See võis olla mingi veerand kolme paiku(?). Linna jõudnud, hakkasime seltskonnaga sadama poole jooksma. See oli suhteliselt meeleolukas retk, millest ma nii igaksjuhuks pikemalt ei räägikski. :D Laeva jõuda oli mõnus. Kajutis oli mõnus 5 minutit pikutada ja siis laeva seiklema minna. Ahjah, sadamas nägin, et kuidagi väga palju hiinlasi (või jaapanlasi, ma ei tee neil tõesti vahet) läheb laeva ja nüüd siis laevas ringi käies nägin neid igalpool. Kui kell juba üheksale õhtul lähenes mõtlesime Triinuga teha tiiru selles disko ruumis. Well, seal hakkas mulle üks hiinlastest külge ajama... i think. Ilmselgelt ei saanud ma sellest jurast midagi aru, aga sellegipoolest oli koomiline vaadata kuidas mulle silmini mees ennast mulle külje alla üritab pressida ja siis suvalisi häälikuid ütleb (sest mulle meenutab see keel pudikeelt). Nojah, sealt kadusin ma seega üsna kiirelt ära. :D Agajah, kahtlasi pilke sain ma küllaga ja ehk (päris kindlasti) oli üks põhjustest ka see, et kosmeetikapoes ajasime me Triinuga teineteist taga, samaaegselt üksteisele erinevaid lõhnaõlisid peale pritsides. Paar korda eksisin ma isikuga, seega ma lõhnastasin vahepeal võõraid Rootsi vanatädisid. Ups.. :D Agajaa, ulme naljakas oli vähemalt. :D A me Triinuga osalesime mingis lastele mõeldud mängus ka, kus pidi viskama kummirõngast ümber eseme, mida tahad. Valikus olid kommid ja peaauhind oli lastešampus. Loomulikult tahtsin mina seda šampust saada! :D Ja loomulikult sain ma kõike muud kui šampuse... -.-' Aga selles show-programmis ma natuke pettusin. Ootasin midagi huvitavamat. Peale südaööd sai veel natuke ringi tuiatud, aga siis kadusime magama ära ka, sest tahtsime Rootsi jaoks värsked olla. No kes Rootsi jaoks ja kes hommikusöögi jaoks. ;D

Kolmapäeval oli minu jaoks ulmelisel ajal äratus. Kõik oli lihtsalt ulmeliselt... ulme. Oleks nii tahtnud kauem magada. Noo niiiiii väga, aga ei saanud. :( Hommikuses rootsilauas ma natuke pettusin ka. Ei osanudki sealt eriti midagi võtta, aga kuidagi õnnestus mul ikka ära määrida 3 taldrikut. No küllap ma siis süüa sain ikka. :D Kuna ma nägin hommikul välja nagu üks Hiina kodanikest, siis kaanisin sisse 3 või 4 tassitäit kohvi ka. :D Ütlesin, et joon seda seni kuni, mu silmad on normaliseerunud, aga ema tõmbas mul lõpuks tassi käest ära. :D Sadamasse jõudnud, otsustati minna kohe ühte vanakraamipoodi, mis asus mingis x-kohas ja kuhu oli igavesti pikk maa. Päike paistis ka lagipähe, jube palav oli ja pilvi polnud silmapiiril nähagi. Vanakraamipoodi jõudes tahtsin ma koheselt minna keldrikorrusele, sest teadsin, et seal on diivaneid. :D See oli selline mööblikorrus, kus on tavaliselt igasugu põnevat kraami olnud... + ebainimlikult mugavad diivanid. Pettuma ma ei pidanud. Ma vajusin lihtsalt ühte tugitooli... ja siis tuli üks türklane minuga rääkima... rootsi keeles muidugi. Ma ei saand sittagi aru, raputasin igaksjuhuks pead ja tulin sealt tulema. :D Kui seal poes käidud sai, siis käisime selle sama igavesti pika tee tagasi ja sõitsime metrooga kesklinna. Kui aus olla, siis pettusin kaubavalikus... väga! Ma sain ainult ühe särgi. No loomulikult oleks midagi veel sealt äkki leidnud, kui hinnad poleks nii ulmekad polnud. Lihtsalt suur pettumus. Siis jälle metrooga sadamasse ja sealt laevale, kus oli seekord palju türklasi. Ahjah, see Lotte, kes inimesi laevale tervitab eks. :D Mu emal on temaga mingi teema. :D Eelmine aasta tahtis ta teda tagumikust näpistada ja kuna Lotte teda see aasta ignos, siis sa pani talle lihtsalt käe jumala ülbelt silmade ette. Umbes talk-to-the-hand efekt oli. :D Koomiline oli. :D Kui ma lõpuks kajutis pikali viskasin, siis jõudis mulle alles kohale kui läbi mu jalad omadega olid. Mu sinine põlv, mu vägaväga haige põlv... see ei jätnud valutamist. Nüüd kui ta on juba inimliku värvi võtnud, ta lihtsalt valutab peale pikema maa kõndimist või siis kui ma kaua jalga ühes asendis hoian. Nõme. Agajah, mu jalatallad olid ka valusad ja mul ei kannatanud enam kõndidagi ning kuna söögini oli veel paar tundi aega, siis otsustas terve kajutitäis inimesi samaaegselt, et me teeme uinaku. Mõeldud, tehtud. Ilmselt oleksime veel kauem maganud, kui Triinu poleks ühel heal hetkel meid äratama tulnud. Poole tunni pärast oli vaja juba sööma minna ja siis hakkas üks meiega kaasas olnud tuttavatest kõrvalkajutis oksendama. :D Leidis ka aja. :D Just enne sööma minekut! Ja kui me juba söögilauas sõime, siis ei tehtud ka teist teemat. Ikka arutati mis pärast ta oksendas. :D Kohutav. :D No ja sellel söögikorral õnnestus mul endale sisse ajada 5 taldrikutäit sööki + 2 tassitäit kohvi, sest me plaanisime Triinuga kuskil viieni ärkvel olla. :D Peale sööki käisime jälle kosmeetikapoes mürgeldamas ja kuskil pool tundi enne show-d läksime veel vaatama, mis diskol toimub. Pmts 3 põngerjat vehkles seal ja siis üks türgi mees lasi ka kuskil nurgas omaette. Vahva... Seal olime me väga vähe ja läksime laevale edasi liiklema. Selle õhtu show oli ka suhteliselt mõttetu. Tantsijad olid paremad kui eelmine aasta, aga muu kallal vinguks. Jah. Kui laev oli juba Ahvenamaa sadamast välja sõitnud, siis läksime kümnendale tekile seda vaatama. Ilus oli. No ja siis tuli see türklane diskolt kõigepealt Triinu juurde ennast hõõruma ja sebima, Triinu vahetas asukohta ja järgmisena võeti ette Bibi võinoh... saja aastane Silvi põrgust. :D:D Kuna need türklased hakkasid meid kolme juba vaikselt sisse piirama, siis otsustasime sealt kaduda. Peale mõningast ekslemist leidsime tagasi oma tee diskosaali. Nägime vana tuttavat - türklast nr. 1. Panime again jooksu. Järgmisel hetkel leidsime end pubist kuulamas kuidas inimesed karaoket laulavad. Üks naine oli otsustanud laulda teadatuntud filmi "Titanic" tunnusmeloodiat. Valus oli kuulata. Huvitav kui palju üks inimene jooma peab, et tal tuleks idee seda lugu laulma minna. Las see olla nüüd. Igatahes, kell pool 3 või 3 jõudsime lõpuks magama, niiet kella viieni ärkvel püsimisest ei tulnud seekord midagi välja. :D

Hommik oli kohutav. Ma ei ärganudki nagu enne kui ma pidin üksi kesklinna jooksma. Hommikul kogunes kogu seltskond mingil põhjusel meie kajutis ja siis näägutati minu kallal, et miks ma veel nii magan ja teki all passin... Miks te ise siia kajutisse tulite, kui midagi ei meeldi?! -.-' Toidu järgi isu puudus, aga tass kohvi läks ilusti sisse. Kui hakkasime juba laevast lahkuma, siis pisteti veel üks tops kohviga näppu, sest ma polevat elus inimese nägu olnud. :D Okei. :D Ja mingil hetkel vahetasime me emaga rollid. Mina olin tema ema ja ta oli mu laps. :D Mu 'laps' tantsis kajutite vahelises koridoris balletti või ma tõesti ei tea, mis see oleks pidanud olema. Kui teised mu 'WTF-R-U-DOIN'' ilmet nägid, siis küsitigi, kuidas ma sellise lapsega hakkama saan. :D Ilmselt paistsin ma väga emalik siis välja. :D No ja siis panin ma jalgsi kesklinna poole ajama. Lugesin veel oma 'lapsele' sõnad peale, et ta koju jõudes pahandust ei teeks ja ikka selline musikallipai oleks.

Kohutavalt kuum ilm oli täna. Ükskõik kui palju ma ka ruumis sees püsida ei üritanud. Solarises oli hea jahe niiet seal ma põhiliselt istusingi. Vahepeal käisin väljas ka ofc. Vahetasin asukohta, käisin söömas jne. Lõunatasin ma nt koos tuviga. See oli jube põnev. No ja siis ootasin ma kedagi veel 7 või 8 tundi, pettusin, ärritusin ja siis läksin bussipeatusesse bussi ootama, mis kusjuures 3 minuti pärast tulema pidigi. Buss oli nagu aeglaselt veerev saun. See oli jube. Alustuseks paistis mulle terve sõidu aja päike lagipähe, siis istusime me tunnikese ummikus ja kui me kiiremini liikusimegi, siis kuskilt ei tulnud tuult, kuigi kõikvõimalikud õhuluugid olid lahti. See oli nagu suur liikuv kirst. -.- And that's why ma sain mingi kuumarabanduse moodi asja ja mul on nüüd kohutav enesetunne, mida süvendavad veel mitmedki asjaolud. Ema keelas täielikult ära selle paaripäevase reisikese, kuhu ma minema pidin. Ma tõõõeeesti tahtsin sinna minna. Ja see on juba homme. Jään siiski lootma, et mu enesetunne on homme kõvasti parem ja ma saan minna. Tõesti loodan seda.

Ja nüüd ma lähen mängin oma kiisupallikesega, kes mulle juba pikalt tantsinud on. :3 Ja järgmises sissekandes on näha mõned pildid selle aastasest reisikesest. :)

Thank you, come again.