Hommikul peksti mind kell 7 voodist välja. Ema ei kannatanud enam mind solvununa näha ja mõtles, et oleks hea mõte mind Kaberlasse vedada. Läksin mõttega kaasa, sest ma tõesti poleks tahtnud selles korteris koos isaga terve päev passida. Eelistan iga kell Kaberlas olemist. Peale lühikest bussis loksumist jõudsin kohale ja kui pererahvas ka läinud oli jäin ma seal teleka ees lihtsalt magama. Oleks ilmselt kohe õue läinud kui ilm poleks jällegi keskmist sõrme viibutanud.. Unest äratas mind üks kutsudest. Kõigepealt nügis ninaga ja kui ma silmad lahti olin teinud oldi nii rõõmsad, et pmts terve mu nägu oli ilane. Nice.
Peaaegu terve päev sadas. Väga masendav. Emaga õnnestus asjad ära lappida. Hirm mu tervise pärast on tegelikult mõistetav. Täiesti mõistetav. Aga siiski, mul oli väga kahju, et ma minna ei saanud.
Juba õhtul nii kella viie aeg või isegi natuke varem, ilmus päike välja. Whoa! Siis lendasin ma laksti õue ka ja lootsin, et lühikese ajaga, mis ma väljas olen, midagi peale ka jääb. Kuna õues oli tõesti jube palav ja mu kõrval oli kohe üks väike basseinike külma veega, siis lendasin ma sinna sisse ka pikemalt mõtlemata. Naljakas oli külmas vees kuulata kuidas ema vingub kuumuse üle.
Ma oleks Kaberlas olles Rootsis tehtud pildid üles toppind, aga seal hakkas nett jamama, niiet see oli natuke jama ja halb ajastus. :D Järgmises sissekandes võib neid näha küll.
Ahjah, tänane tippuudis oli vist see tulistamine Norras. Minu arust lihtsalt jube ja suur kaastunne minu poolt sinnapoole. R.I.P.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar