Hommikul end voodist välja lohistades jõudis kohale, et paar tundi jäi seda unekest veel puudu. Kuskil tund aega võttis mul üldse magama jäämine. Ei, see pole hea. See on kohutav, kui sind 100 mõtet korraga hakkab pommitama! Seejärel langed sa sellisesse ebamäärasesse unne, kus sa ei saa isegi aru, et sa magad. Õudus, õudus.
Bussile jooksin nagu tšempion. Kohe kui istuma potsatasin, hakkas buss liikuma. Armastan seda ebamäärast täpsust, mis minus aegajalt tekib ja siis end täiesti ära kaotab... võib-olla ma siis ei armasta seda nii palju. Aga see on üks meeldiv asi. Kui ta olemas on muidugi...
Linna jõudes pidin veits kiisu järgi ootama. Kui ta tuli, siis käisime kõigepealt tema asjadel järgi ja siis läksime niisama sihitult šoppama. Kuidagi jõudsime me Kaubamaja kodumaailma, kus on alati kõige lahedam unistamas käia. Seda me ka tegime.
Bussis koju loksudes oleksin ma peaaegu magama jäänud. Ilmselt ka oma peatusest mööda sõitnud... aga mis sa ära teed. Jõudsin õnneks koju. Kell saab kohe 3 ja mis asi on uni? Mis juhtus? :(
Homme lähen kiisu juurde. miumäu. Ja esmaspäeval lähen siis vist Loksale. Kah sündmus.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar