pühapäev, 21. oktoober 2012

"It becomes this thing you learn to live with, like a sadness that doesn't go away."

 Kui su peas on pmts 24/7 "Llama Song", siis see pole hea tunne. Mul on tunne, et ma pean mingite ravimite peale minema ja mind oleks vaja saata pehmete valgete seintega tuppa puhkama. :)
 Ballist rääkides. Ilgelt mõttetu oli. No täiesti igavuse tipp. Kogu üritus oli päris kehvasti korraldatud. Rahvas ei püsinud saalis ja eriti keegi ei tantsinud. Täiesti masendav oli seal olla. Ainus asi, mis oli parem kui eelmine aasta, oli fotograaf ja see, et pildid sai kohe kätte. Pildid tulid ka kusjuures täitsa normaalsed. Sellega olen isegi rahul.
 Aftekale otsustasin mitte minna. Ma oleks seal ilmselt forever alone'inud. Jätsin vahele.
 Eile õhtul toimus midagi tüdrukute õhtu taolist. Rääkisime juttu ja naersime liiga palju. Magama jõudsime vist peale nelja. Ja ma pean tunnistama, et on olemas praeguse seisuga ainult üks diivan, millel ma ainult magada tahaksingi ja ärkamine on täiesti võimatu. Just sellepärast veniski see hommik täiesti lõunasse. Kuramuse diivan...
 Hiljem lebotasin kodus niisama.
 Homme tuleb teise blogisse uus postitus. Ilmselt nendest küüntest, mis mul ballil olid. Eks paistab. :)
 Thank you, come again.

3 kommentaari:

  1. Ei taha midagi halvasti öelda, aga see tõesti pole balli korraldajate süü, et suurem osa rahvast sinna lihtsalt istuma tuli ega läinud tantsima :)

    VastaKustuta
  2. Samas kui korraldada igasugu muid tegevusi saalist väljas, siis ega inimesed ei püsigi seal ja veel vähem minnakse siis veel tantsima.

    VastaKustuta
  3. Jah, pildistamine oli saalist väljas, aga muul ajal olidki tantsijateks põhimõtteliselt ainult korraldajad, teised lihtsalt istusid.

    VastaKustuta