Mul on viimasel ajal selline tunne, et pean oma sõpru täiesti tikutulega taga otsima. Kõik on no nii ära kadunud ja nii kaugetesse maailmanurkadesse rännanud. Kõigil on omad toimetused ja värgid. Siinkohal muutun ma vanainimeseks ja ütlen: "Ma igatsen seda, kuidas asjad vanasti olid." Täiesti debiilne tunne on siin mälestustepilves istuda. Tunne on selline nagu oleksin 90.
Emme on Rakveres niiet olen issiga kahekesi kodus. Päris awkward on olla. Me eriti ei suhtle ja midagi möödaminnes ainult ühmame üksteisele. Well, pelmeene kutsus ta mind ka sööma. Kiitsin kokka ka. Rohkem sellist konkreetset vestlust pole olnud.
Ja ma ei suuda ka otsusele jõuda selles, mis tuju mul parasjagu on. So that's fun...
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar